Neljas teema: 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Eelkõige viisin end rohkem kurssi Eesti elukestva õppe strateegias 2020(PDF), millest üks osa räägib digipöördest haridusasutustest. Õppimine on eluviis, st kogu elu me õpime ja kui me seda teeme, oleme jätkusuutlikud.  Meie ühiskonnas muutub kõik nii kiiresti ja kui me tahame ajaga kaasas käia, siis peame nende muutustega kohanema, arukalt.

Enam levinud arusaam oma kolleegide seas, et muutunud õpikäsitus on see, et kui toome õpiruumi digitehnoloogia ja siis ongi õppimine teistmoodi. Jah, õpiku asemel on tahvelarvutis olev digiõpik ja klassis kriiditahvel on asendunud smarttahvliga. Kuid kas see ongi muutunud õpikäsitus?

Muutunud õpikäsitus hõlmab õppija individuaalset ja sotsiaalset arengu toetamist, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkuse arendamist. Õpetajatena, me ei õpeta õpilases ainult faktiteadmisi, vaid luua seoseid uute teadmiste olemasolevate teadmistega ja lõimida  eluga, samas ka arendada kritiilist mõtlemist, õpetama probleemide lahendamist ja kõike tehes seda koostöös. Õppijal peab enda sees tekkima tahe ja initsiatiiv õppida, siis ta võtab ka vastutuse enda õppimiste ja valikute eest. Sellesse protsessi kaasates digitehnoloogia, mis aitab juurutada seda muutuvat õpikäsitust, mis samas muudab ka õppimise huvitavamaks ja annab erinevaid õppe võimalusi.

Üheks võimaluseks kuidas digitehnoloogiat koolis ära kasutada, on kui anname õpilastele 1: 1 arvutikasutamise võimaluse. Milleks see hea on?  1: 1 arvutikasutamise algatus oli mõjutatud konstruktivistlikust õpiteooriast (Papert 1986). Õppija loob aktiivselt uut teadmist ise kasutades arvutit (või muud digitehnoloogiat). Siin tulevad mängu aktiivõppemeetodid: ühisõpe, probleemõpe, uurimuslikõpe, ülesandepõhineõpe.

Artklis An international literature review of 1: 1 computing in school toob välja mitme kooli uuringute tulemused, kuidas 1: 1 arvutikasutamine mõjutas õpilaste käitumisharjumusi  ja ka nende õppimist. Mul oli seda väga põnev lugeda, kuna 2008. aastal osales ka meie kool Tiigrihüppe sihtasutuse poolt korraldatud projektis “Sülearvutid õpilastele”.  Võrdlesin artiklis toodud tulemusi Tiigrihüppe uuringu tulemustega.  Loetud artiklis toodi välja, et õpilased kasutasid sülearvuteid, et kirjutada töid, luua esitlusi, osaleda viktoriinides, mängida mänge, teha pilte ja videosid, kirjutada blogisid, kirjutada kirju ja luua ka muusikat. Tiigrihüppe raportis toodi välja, et enamik õpilasi kasutas sülearvuteid suhtlemiseks, siis järgmiseks oli mängimiseks ja alles kolmandaks  oli õppimiseks.

2008. a uuringus osalenud koolid, nende õpilased ja õpetajad alustasid seda programmi väga suure entusiasmiga, aga kui programm hakkas lõppema, siis õpimotivatsioon õpilastel oli raugenud. Uurnigu tulemustest tuli ka välja, et kui õpetajal oli pädevust kasutada sülearvuteid oma ainetundides, siis õpilased õppisid küll. Kuid õpilased tõid välja ka, et osad õpetajad ei kasutanud neid sülearvuteid efektiivselt ainetundides.

Loetud artiklis toon  välja kolm põhilist mõjutust õpilastes, et 1: 1 arvutikasutamine äratas õpilastes huvi ja tekitas motivatsiooni õpitu vastu, tahe teha suurepärast tööd ja õppida iseseisvalt. Samas arenes ka õpilaste arvutialased teadmised ja -oskused. Sülearvutite kasutamine tunnis andis ka võimaluse paremini õppida, kes oli õpivõimelt nõrgem, tänu sellele vähenes peale tunde jätmisi ja vähenes väljakukkujate arv. Tiigrihüppe uuringus, õpimotivatsioon püsis enamvähem tüdrukutel, kuid poistel projekti käigus näitas see langust. Sülearvutite kasutamist ainetundides ei mõjutanud põhjuseta puudumisi.  Samas toodi välja, et kodused tööd oli enam tehtud kui varem, kuid oli mainitud, et kodutööd jäid tihti tegemata või kodutööde tegemine sülearvutiga ei meeldinud. Õpilastele pigem meeldis teha paberkandjal töid paremini kui sülearvutis antud töid. Õpilaste vestlusest selgus, et sageli olid kodutööd nende jaoks kas keerulised või koormavad, seepärast jäeti koolitööd tegemata või leiti arvutist hoopis huvitavamaid tegevusi.

1: 1 arvutikasutamine tundides soodustab koostööd grupides, õpilaste ja õpetajate vahel ning annab õpetajal võimaluse luua parema õpikeskkonna, kus õpetaja saab anda juhiseid individuaalselt ja saab rakendada ühisõpet.

Negatiivsetest mõjudest mainiti ära ka, et õpilased on liiga palju arvutis raisates oma vaba aega. Toodi välja mõjud õpilaste tervisele (ebamugavused kaelas, peas, seljaa, silmades, kätes). Etioopia õpetajad keelasid õpilastel tuua sülearvuteid tundidesse, kui nad ei kuulanud õpetajaid ega kasutanud sülearvuteid tunnis õppimistegevusteks. Tiigrihõppe uuringu tulemustest, toodi ka välja, et osad õpetajad ei lubanud nädal aega sülearvuteid koju viia, kuni õpilastel olid oma võlgnevused likvideerinud.

Sülearvutite ja ka üldse erinevate digivahendite ning nutirakenduste kasutamine õppetöös oleneb õpetaja eelistustes, kooli väärtustest ja normidest. Kui kool toetab digitehnoloogia kasutamist õppetöös, siis kindlasti suunab oma õpetajaid rakendama neid oma töös varustades erinevate vahenditega.  Kõik algab õpetajast, kes on uuendusmeelne ja teotahteline ning kes on muutuma, nö ajaga kaasa minema.

Kasutatud kirjandus:

Eesti elukestva õppe strateegias aastal 2020 (PDF)

Luik, P., Tõnisson, E., Kukemelk, H. (2009). Sülearvutid õpilastele. Tiigrihüppe Sihtasutuse uurmise lõppraport.

Islam, M. S., & Grönlund, Å. (2016). An international literature review of 1:1 computing in schools. Journal of Educational Change, 17(2), 191–222. http://doi.org/10.1007/s10833-016-9271-y

 

Oma töös igapäevaselt kasutan sülearvutit, nutitelefoni ja tahvelarvutit. Õpilastel on tunnis aktiivselt kasutuses tahvelarvutid nii individuaalselt kui ka rühmatöös. Enam levinumad  nutirakendused, mis on mul igapäevaselt kasutuses õpetamistöös, on quizlet. com (sõnade õppimiseks), getkahoot.com (viktoriinide koostamine), nearpod, com (ülesannete, esitluse koostamine), mindomo.com (mõttekaardi tegemine), padlet. com (veebitahvel), google drive (ühistöövahendina).

Lugedes ajakirja Miks ja Kuidas, tuli mul idee, kuidas loetuid artikleid kasutada ainetundides. Kohe mõtlesin bioloogia õpetaja peale, sest selles numbris oli mitmeid artikleid just tema ainevaldkonnast. Ühe enam oleme meie koolis hakanud vähem paljundada erinevaid töölehti ja artikleid. Aga kuidas siis jagada huvitavat artiklit veebis, kui see on just paberkandjal? Tuli meelde, et mul endal nutitelefonis on selline rakendus alla laaditud nagu CamScanner. Seda rakendust kasutades pildistad artiklist pildi ja pärast saad vormistada PDF failina, saad jagada teistega seda, kindlasti tuleb viidata, kus on võetud see tekst/ pilt. Jagasin seda ideed bioloogia õpetajaga, kes võttis selle idee kahe käega vastu.

Link neljandale ülesandele

Kolmas teema: hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad

Veeb 2.0 rakendusega olen kokku puutunud seoses oma õpetamise tööga koolis. Igapäevaselt kasutan learningapps.org, opiveeb.ee, quizlet.com, mindomo.com, padlet.com, evernote.com, Google Drive jms. Kokkuvõtlikult öeldes rakendan igapäevaselt neid vahendeid palju.

Minu loetud artiklis arutleti, kas veeb 2.0 rakendused integreerida  või hoopiski eraldada õpihaldussüsteemidest.  Veeb 2.0 võimaldab õppijale võimalusi probleemõppeks, koostööks, iseenda arendamiseks. Kui neid vahendeid lisada õpihaldussüsteemidega, nt Moodle’ga vms, siis need oleksid ainult kasulikud teatud keskkonna piirides ning see hõlbustaks korraldada e- õpet, kuid kui hoida need rakendused eraldi, siis saab neid laialdaselt kasutada erinevateks eesmärkideks.  Artikli autor Christian Dalsgaard mainib, et  2006. aastal ainult mõned õpihaldussüsteemid on  lõiminud veeb 2.0 rakendusi. Sellest on juba 11 aastat möödas, kuidas on tänapäevaga lood? Tol ajal tekkis küsimus, kas lõimida veeb 2.0 rakendused õpihaldussüsteemidega, kas seda on tehtud juba nüüd?

Nagu ma eespool mainisin, et isiklikult olen puutunud kokku hariduslike veeb 2.0 rakendustega. Artiklist toodi välja, et veeb 2.0 rakenduste hulka kuuluvad blogid, wikid, RSS voog, järjehoidjad. Need rakendused on mõeldud kõikidele inimestele, sh nendele inimestele, kes ei ole seotud hariduse edendamisega.

Dalsgaar (2006) toob välja, et veeb 2. 0 rakendused tuginevad sotsiaalse konstruktivismi õppimisteooriale ja kuigi need eelmainitud rakendused ei ole loodud hariduslikel eesmärkidel, kuid samas need vahendid toetavad õppimist e-õppes. Näiteks mäletan, et minu esmane kokkupuude blogidega oli siis, kui hakkasin teiste nö reisikirju lugema blogidest, alles hiljem puutusin koolis tööle asumisega kokku blogipidamisega seoses ühe projektitööga, kus ma pidin pidama nö päevikut oma tegemiste kohta. Nüüd see on täiesti üldtuntud rakendusviis.

Veeb 2.0 rakenduste potentsiaalsus hariduses tuleneb sellest vaatenurgast, mida soovitakse saavutada õppimises (Dalsgaar, 2005). Olen selle väitega nõus, kuna õpetajana olen mõelnud läbi, missuguseid veeb 2.0 rakendusi tunnis kasutada, siis olen lähtunud õpiväljunditest  ja valinud sobivad rakendused, mida kasutada tunnis / õppimisel ja mis soodustab teatud õpitulemusi.

Kuna veeb 2.0 rakendused soodustavad probleemõpet ja ühistoiminguid, siis see kõik rajaneb sotsiaalkonstruktivistlikust õpiteooriale. Sotsiaalne konstruktivism võtab rõhutatult arvesse teadmise sotsiaalse päritolu ja õppija kuuluvuse sotsiaalsetesse kogukondadesse. Igasugune teadmine on moodustunud inimeste ühistoimingutes ühiselt jagatud tähendustena. Teadmist ei looda autonoomsena, vaid tihedates mõjusuhetes. (Kuurme, 2015)

Loetud artiklist tuleb välja, et sotsiaalne konstruktivislik õpiteooriale toetudes, siis õppimine on ühiskondlik ja aktiive protsess ((Vygotsky, 1978; Brown, Collins & Duguid, 1989; Jonassen, 2000). Veeb 2.0 rakendused annavad õpilastele võimaluse teha midagi ühiselt ja jagada teistele, isegi kogu ühiskonnale.

Kasutades personaalseid õpikeskkondi ja sotsiaalset võrgustikku on õppimisel teine lähenemine. Õppimine on avalik, mitte suletud keskkonnas.

Artiklis rõhutatakse õppija keskset lähenemist, mis lähtub:

1. õpikeskkonda kasutatakse andministratiivseteks ülesanneteks,
2. võimaldab õpilastele isiklike vahendeid esitluste loomiseks, tagasiside andmiseks, koostööks jne,
3. hõlbustab võrgustikke õpilaste vahel kursusel siseselt,
4. hõlbustab võrgustikku õpilaste ja teiste inimestega valdkonna siseselt.

Kasutegur veeb 2.0 õpikeskkondadel:

1. materjalid on kergesti kättesaadavad veebist;
2. kergesti kättesaadav informatsioon;
3. saab kaasata rohkem inimesi oma tegevust jälgima;
4. saab anda kiiret tagasisidet teiste töödele;
5. rakendused võimaldavad kujundada oma õpikeskkonda selliseks nagu õpilane soovib;
6. õpilase keskne õpikeskkond, kus õpilane on juht ja oma tegevuse kontrollija.

Miinuseid:

1. rohkesti informatsiooni. Õpilane ei pruugi kogu informatsiooni kompakselt ära kasutada;
2. materjal, mida õppur on loonud, võib ühel hetkel ära kaduda, kuna rakenduse haldaja on lõpetanud tegevuse.
3. õpilane kasutab teise õpilase tööd, copy- paste käsklustega

Analüüsides iseenda personaalseid õpikeskondi, sain minu kaardistus selline:

Link kolmandale ülesandele.

Kasutatud kirjandus:

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. [PDF]

Tiu Kuurme: õppimises mõistmisest (4. osa)

http://huvitavkool.blogspot.com.ee/2015/01/tiiu-kuurme-oppimise-moistmisest-4osa.html (19.10)

 

Õpihaldussüsteemid

Järgmiseks koduseks tööks oli vaja tutvuda vähemalt ühe artikliga. Valisin kolmest kaks, mida lugesin. Annangi edasi oma mõtted ja teadmised, mida uurisin ja omandasin materjale läbi töötades. Learning management system (LMS) on eesti keelselt öelduna õpihaldussüsteem, mis on jaotatud erinevatesse moodulitesse (siit ka võib järeldada seost keskkonna Moodle nimetusega), juhib ja edastab infot ning pakub elektrooniliselt e- õpet ja koolitusprogramme. See süsteem vahendab sisu, haldab kursuse registratsiooni ja admistreerib, oskab analüüsida puudusi, jälgida ja aru anda (Gilhooly, 2001).

Varasemalt nimetati Learning management system integreeritud õppeks (ILS). ILS avastati Josten Learningu poolt, LMS algselt kasutati ühe osana K- 2 õppes (R. Foshay, personal communication, October 24, 2006).

LMS dikteerib suhtlemist selles keskkonnas. Kommunikatsioon saab toimuda õpetaja (juhendaja) – õppija, õppija- õppija ja ka õppija- sisu vahel. Uutele õppijatele, ehk siis värsketele kasutajatele on tihti raskuseks õpihaldussüsteemi keskkonnas tegutsemine, kus ja kuidas ta saab vajalikku infot kätte, mis tal parasjagu vaja on. LMS keskkonnal on väga kindel struktuur, ehk siis ülesehitus, mis on disainerite poole üles seatud. LMS on tööriist, mis on disainitud juhtima õppimist selles keskkonnas, mitte looma õpikeskkonda. Igapäevaselt kasutan eKooli, mis on õpihaldussüsteem, millel on kindel ülesehitus ja mina, õpetajana pean lähtuma nendest komponentidest, mis on haldaja poolt välja antud. Ise ma seal midagi luua ja koostada ei saa, kuid ma saan neid komponente kasutada ja juhtida õppimist.

Artiklist lugesin ka, et viimasel ajal on pandud rõhku õpihaldussüsteemide keskkonna arendamisele, lisades sinna erinevaid võimalusi, kuid see ei anna siiski kasutajale vabu käsi, vaid ikka peab lähtuma ette antud võimalustest (locked – down, do- it – our way). Tänapäeval on ehe näide selleks eKool, mis alguses oli väga lihtne ja piiritletud, kuid iga aastaga haldaja püüab seda keskkonda arendada ja muuta õpetajale sobilikumaks ning mugavamaks.  Viimasel ajal haldajad püüavad lähtuda kasutaja vajadustest, mis ongi ideaalne.  eKool on suletud õpihaldussüsteem ja need suletud keskkonnad, kui õppetegevus on toimunud ning lõppenud, siis õppija enam ei pääse nendele ligi. LMS soodustab väga, et õpetaja on juhtija ja kontrollija, nagu see toimub ka füüsilises klassiruumis.

Ise ma katsetasin Eliademy õpihaldussüsteemi, mille struktuur on väga lihtne ja konkreetne. Ise olen selles keskkonnas õppinud ja juba siis see tundus mulle mugav. Valisingi sellepärast Eliademy, mida tahaks oma kolleegidele ka tuvtustada ja selle kasutamist selgeks õpetada, et nad saaksid seda oma õppetöös kasutada. Suureks plussiks on see, et eelnimetatud süsteem on eesti keelne. Lihtsa vaevaga saab laadida faile ja koostada küsimusi  valikvastustega jms ning ülesandeid. Kui oled premiumi kasutaja, siis saab ka pidada vebinare. Igat muutust, mis teed selles keskkonnas, tuleb salvestada. Isiklikult mind häirisid reklaamid, mis  esinesid lehekülgedel. Kindlasti proovin ka Moodle keskkonna ära. Loengus sai seda veidikene katsetatud ja mulle sobis see keskkond ning selle poolt antud lisad.

Link teisele ülesandele.

Kasutatud kirjandus:

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressilhttp://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Lisaks lugesin veel: 

https://lytorn.wordpress.com/2015/02/28/personaalsed-opikeskkonnad/

https://en.wikipedia.org/wiki/Learning_management_system

Esimene teema: õpikeskkonna ja – võrgustiku roll õpiprotsessis

Lugesin kõik kolm artiklit läbi. Need olid väga informatiivsed. Annan ülevaate arusaamadest ja mõtedest, mis kõnetasid mind lugedes.  Õpikeskkond võib olla nii füüsiline (nt klassiruum) kui virtuaalne (nt Moodle). Oma blogis keskenduks rohkem virtuaalsele õpikeskkonnale. Õpikeskkond on kui virtuaalne keskkond, kus jagatakse informatsiooni; on see siis meedia või kirjutise näol.  Õpikeskkond on vahend, mille abil õpetaja saab õpetada. Üheks oluliseks osaks on keskkonna funktsionaalsus, kuhu on mugav postitada ja anda tagasisidet, kaasata erinevaid liikmeid, nt õpetajaid, õpilasi ja/või sõpru.

Õpikeskkonda koonduvad tihti ühiste huvidega inimesed. Näiteks õpetaja on jaganud õpilastele ülesande ja õpilased peavad teatud õpikeskkonnas andma tagasisidet. Ehe näide sellest tegevusest on see, mida ma hetkel teen. Ülesandeks on vaja lugeda vähemalt üks artikkel ja anda siis blogipostituse näol tagasisidet loetust. Selle protsessi käigus on õpetaja ise suunaja, toetaja ning ülevaataja.

Õpikeskkonnas toimetav isik on vastutav oma õppimise ja arengu eest. Ta on ise looja ja kujundaja. Ta saab kujundada oma õpikeskkonna selliseks nagu talle on mugav ja omane. Kuid siiski on ette antud teatud piirangud. Näiteks veebilehe kujundamisel tuleb olla ettevaatlik; kuidas ja mida sa postitad oma keskkonda, kuna seda saavad ka teised lugeda. Juhul, kui õpikeskkond on avalik või jagatud teatud inimestega.

Õpetajana saan ühte õpikeskkonda jagada mitme erineva aine vahel, nt informaatika ja loodusõpetus. Tuleb läbi mõelda projekt, mida saab lõimida mitme erineva õppeaine vahel. See kujundab ka õppijas terviklikkust ja tekibki ainete integratsioon. Samas ka õpikeskkonnas saab kasutada erinevaid veebitööriistu, mis teebki õppimise rohkem põnevaks ja motiveerivamaks. Hea õpetaja suudab siduda nii reaalset kui ka virtuaalset keskkonda omavahel.

Virtuaalsete õpikeskkondade kujundamine on päris väljakutsuv. Disainerina pead läbi mõtlema kõik sammud, millega peab kokku puutuma lehehaldaja ja mida kasutajal ning külastajal võib vaja minna. Hea õpikeskkond on see, mida on mugav ja lihtne kasutada. Kindlasti peaks see olema praktiline.

Artiklis toodi välja, et õpetajad ei tunne end veebikeskkonnas õpetades kindlalt. Nii see on ka Eestis. Toon meie kooli põhjal näite: asjahuvilised õpetajad tihti harivad end öötundidel ja tundide ettevalmistamiseks kulub neil tavalisest rohkem aega. Kuid neid see ei morjenda, kuna nad tahavad edasi areneda ja see ongi edasiviiv jõud. Eriti siis, kui see kannab vilja. Samas toodi välja ka, et tegelikult on see ressursi raiskamine. Võin tuua näite enda kohta; isegi olen istunud tunde internetis ja otsinud mõnda sobivat ideed või materjali õpilastele. Leiad küll huvitavaid ideid, kui mitte just seda täpselt, mida oleks olnud vaja. Virtuaalses õpikeskkonnas ettevalmistus nõuab õpetajatelt rohkem aega, aga samas peaks see lihtsustama õpetamist.

Internet ei ole pelgalt ajaveetmise koht, vaid siin saab midagi kasulikku ja praktilist teha, rakendada, toota. Õpetaja, kes kasutab mugavat ja head õpikeskonda suurendab lastes oskusi, millega nad suudavad paremini ära kasutada tänapäeva digitehnoloogiat.

E- õppe korraldaja peab vaatama suurt pilti; et kõik õppurid saaksid kasu ja praktiseeriksid õpitut ning omandaksid uusi teadmisi. Heal õpikeskkonnal on head tagasiside andmise võimalused. Eelkõige antakse võimalus hinnata/ analüüsida oma tegevust.

Minu esmane kokkupuude virtuaalse õpikeskkonnaga  oli aastal 2008. Ülikool, kus ma sooritasin oma magistriõpinguid, selle kooli osad õppeained viidi läbi keskkonnas nimega IVA. Hilisematel aastatel olen tööalastel koolitustel puutunud põgusalt kokku Moodlega ja ka portaaliga Koolielu ning igapäevaselt kasutan eKooli õpihaldussüsteemi. Ideede otsimiseks kasutan palju Pinterest ja Busyteacher veebikeskkondi. Interaktiivsete ülesannete loomiseks kasutan Learningsapps, Padlet, Quizlet, Plickers jt.

Loetud artiklid:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim),Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press.

Link esimesele ülesandele.

Õpileping

Teema:

Õpikeskkonnad ja – võrgustiku aines pakub huvi see, kuidas  saaks erinevate õpikeskkondade kasutamist rakendada ainetundides  ja  õpivõrgustiku loomist oma koolis. Tahan neist rohkem teada saada ja õppida efektiivsemalt neid valdkondi kasutama oma töös ning  olla pädev neid edasi andma oma kolleegidele.

Eesmärgid:

• Tahan tutvuda süvitsi erinevate õpikeskkondadega.
• Saada ideid, kuidas toetada oma kolleege, suunates õpikeskondasid kasutama loovamalt. See lihtsustaks aine õpetamist õpilastele.
• Loodan leida idee, kuidas luua oma kooli õpivõrgustik.

Strateegiad:

• Kahtlemata on oluline kontakttundides aktiivne osalemine ja kaasa mõtlemine.
• Kodutööd tuleks õigeaegselt esitada.
• Kodutööde täitmisel tuleb  uurida lisamaterjali.
• Oluline osa on ka praktikumil. Seda osavamaks ja kindlamaks muutun.
• Kindlasti kaasõppijate kogemuste, ideede ja ettepanekute jagamine on teretulnud.

Vahendid/ressursid:

Oluline osa on ka õppejõudude poolt antud materjalidel, mis on riputatud üles erinevatesse õpikeskkondadesse, mis tutvustavad ja näitavad, kuidas toimivad teatud õpikeskkonnad. Tingimata on ka tähtis osa õppekirjandusel on nii paberil kui ka veebis. Kindlasti on suur osa ka ise tegemisel, ehk siis praktikal; mis aitab kogeda ja õpetab.

Hindamine:

Olen tutvunud erinevate õpikeskkondadega. Olen pädev 1- 2 õpikeskkonda kasutama ja suudan / oskan neid kolleegidele edasi anda. Kindlasti on olemas idee, kuidas luua oma kooli õpivõrgustik.  Iseseisvad tööd olen suutnud esitada tähtajaliselt ja nõuete kohaselt. Olen osalenud aktiivselt kaasõppurite blogipostituste tagasisidestamisel.

Reflektsioon:

Läbitud aine lõppedes analüüsin ülal välja toodud eesmärke, kas saavutasin need kõik või siis osaliselt. Samas kindlasti tuua välja, mis õnnestus ja mis mitte ning arutleda, miks läks teisiti.